Oktoobri viimasel nädalal tuuritasime Sakhartvhelos. Kus? Mis koht see selline on? Tõesti, see grusiinide nimi oma riigi kohta ei ole laialt teada-tuntud, kuigi nad ise südamest soovivad selle rahvusvahelist kasutuselevõttu ja pääseda venepärasest Gruusiast ning inglisekeelsest nimest Georgia, mida kannab ka üks USA osariik. Ja grusiinid nad samuti ei ole, vaid kharthvelebid, vähemalt ise nad nii endi kohta räägivad.
Meie reis algas ekskursiooniga Borjomi-Kharagauli rahvusparki. Kuigi tegu on ühe suurima ja tuntuima looduskaitsealaga Gruusias, tõmbas meid sinna peamiselt asjaolu, et Tuuriti endine tantsija Liis viibis seal kolmekuulisel missioonil, et vabatahtlikuna kaasa aidata pargi matkaradade ja turisminduse arendamisel. Plaanisime meiegi esiti kõige lühema külastuskeskuse ümber kulgeva raja kogu grupiga läbida, et jalutades uudiseid vahetada ja omainimeselt kohaliku elu-olu kohta pärida, kuid kiiresti sai selgeks raja püstloodne iseloom ja ettenägematu ajakulu selle läbimiseks. Piirdusime mõnesajameetrise ronimisega ja leidnud piisava suurusega platsikese, tänasime oma vastuvõtjat tantsulise numbriga. Mõjutatuna mägedest, meid ümbritsevast ürgsest loodusest ja kohtumise emotsionaalsusest, sai ettekantud “Tuisuline” tavatult lennukas ja rõõmsatujuline. Peale seda oli nauding külastada lähedalasuvat Bordžomi kuurorti ja juua kuulsat Borjomi vett otse allikast. Kuigi, esiti maigutasime suid, üritades seda sooja maapõues rohkete mineraalidega rikastunud kummaliselt lõhnavat soolakat vulkaanilise päritoluga vedelikku seostada meile muidu hästi tuntud gruusiarohelises pudelis serveeritava kerge mulliga mõnusa värskendava veega. Teadmine, et tegu on selle päris õige asjaga, mida kohalikud pudeliveest kõrgemalt hindavad ja suisa ämbritega koju veavad, pani meid siiski oma topsid põhjani jooma ja lisagi võtma.
Tuurit on oma peaaegu 10 tegevusaasta jooksul osalenud paljudel üritustel nii siin kui sealpool kodumaa piiri. Kohe festivali alguses saime tunda kultuuride olulist erinevust. Oleme harjunud korralduse kõrge tasemega, natuke isegi ära hellitatud. Organiseeritus, konkreetsed kellaajad, paigas päevaplaan ja vastuseid teadvad saatjad ei käi kokku grusiinide ettekujutusega ladusast festivali korraldusest. Püüdlused omalt poolt aktiivselt korraldajaga suhelda olukorda ei kergendanud, pigem olime oma küsimiste ja konkreetse väljenduslaadiga pisut pinnuks silmas. Mõne aja pärast tundus juba mõislik mitte imestada, et palju selgub töö käigus, info pidevalt muutub ja tuleb olla valmis paindlik olema. Sellele vaatamata suutsime säilitada rõõmsa meele ja nautida. See on ikkagi festival!
Juba viiendat korda toimuval festivalil “Sügise rütmid” osales üle 4000 tantsija, kellest vaid 250 tulid Eestist, Lätist, Leedust, Türgist ja Venemaalt. Tegu oli suure rahvusvahelise peoga, kus tooni andsid erinevad Gruusia laste ja noorte tantsuansamblid. Rahvatantsu peetakse Gruusias väga oluliseks ja lapsed alustavad treeninguid juba varakult. Seda oli näha, sest lavale astunud grupid olid noored ja suurearvulised – tihti tantsis valju rütmilise muusika saatel korraga üle 40 esineja. Kolmel päeval kolmes erinevas linnas peeti maha tunde kestvad kontserdid ja majad olid laste ja noorte saginat täis. Kurva tõsiasjana saime teada, et täiskasvanute rahvatantsugruppe neil praktiliselt ei olegi.
Gruusia rahvatants võib olla väga temperamentne ja tormiline, samas õrn ja helge, selles on nii mehelikku jõulisust kui naiselikku ilu. Meil oli õnn osaleda Shota Rustaveli Riikliku Teatri ja Kino Ülikooli professionaalse tantsutrupi treeningul Tbilisis, millele järgnes meistriklass. Üritus algas vastuvõtva grupi tunniajase kontserdiga elava muusika saatel, nagu neil kombeks. Seejärel sai ka Tuurit korraks lavale, et esitada üks meie tants. See oli vaid kerge soojendus järgnevale, mil esiti naised ühel ja mehed teisel pool lava Gruusia rahvatantsu liikumisi õppima hakkasid. Tempo kruvis järjest kiiremaks ja finaaliks oli ühine ringtants – naised sise- ja mehed välisringil. Kiiresti sai selgeks, et varem nähtud ilu saavutatakse suure töö ja järjepidevusega. Kui alguses tundus naise roll ilus olemises ja graatsilises hõljumises, siis selle proovimisega saime peagi naha märjaks ja kuigi tantsuinimesed, tundsime end laval üpris kohmetutena.
Gruusia tervikuna jäi meelde suurte mägede, ilusate vaadete ja heade toitude poolest. Pealinnas Tbilisis veedetud aeg oli liiga lühike, et oleksime läbi jõudnud käia ilusa kesklinna, pikalt nautida imelisi linnavaateid või avastada väikestel kõrvaltänavatel tegutsevaid põneva sisekujundusega ja maitseelamusi pakkuvaid kohvikuid. Kohaliku köögi superstaaridest võiks rääkida pikalt – juba kojujõudmise teisel päeval sai mitmete tuuritite kodudes isetehtud khatšapurit proovida, õhtusöögiks olid hinkaalid ja joogiks Tarhun või kaasatoodud vein.
Me jõudsime ja nägime palju, kuid avastamist jäi veel rohkem.
Merle