Rahvatantsurühm Tuurit-tuurit osales maailma suurima rahvaarvuga riigi kunagises pealinnas Luoyangis 14.-22. septembrini toimunud kultuuri- ja turismifestivalil. Nädalasest külaskäigust kujunes meeldejääv ning sündmusterohke seiklus, kus andmis- ja saamisrõõm olid harmooniliselt tasakaalus ning pikk lennureis ja ajavahega kohanemisraskused muutusid teisejärguliseks.
Eesti rahvariided, eelkõige kombineerituna ilusate naisrahvatantsijatega, vallandasid juba tantsuproovides üleüldise vaimustuse, mistõttu napp prooviaeg tuli osavalt jagada lõppematute fotosessioonidega. Ühispildistamismaania prevaleeris kogu reisi vältel, ka ilma rahvariieteta tundusime piisavalt eksootilistena. Eriti imponeeris kohalikele meie hiiglasekasvu Anti, kes oma 205 sentimeetriga oli pidevalt huvi keskpunktis. Liialdamata võib konstateerida, et hiinlased on vahetud ja uudishimulikud, suhtlemisaltid ning rõõmsameelsed toredad inimesed 🙂
Ka meie esitatud tantsulised etteasted tundusid võõrustajatele meeldivat, sest fragmenti avamistseremoonial esitatud “Meremäe valsist” näidati juba samal õhtul kohalikus uudistesaates. Festivalil esitatud Eesti traditsioonilist kui ka uuema seadega rahvatantse tutvustava kava aitasid kokku seada Henn Tiivel ja Eneli Rüütli.
Kokku osales festivalil ligi paarkümmend kollektiivi kellest enamus olid väljastpoolt Hiinat. Esinejaid oli Ameerika Ühendriikidest, Indiast, Põhja-Koreast, Venemaalt, Itaaliast, Hollandist, Prantsusmaalt jne. Lisaks planeeritud esinemistele linnaväljakul ja -pargis tuli ette ka n-ö välkesinemisi, nimelt üllatasime meie hotellis paaripanemist tähistavat pruutpaari ja nende külalisi traditsioonilise “Tuljakuga”. Rõõm oli mõlemapoolne.
Parim reisinõuanne – eelarvamustevaba suhtumine – toimis ka seekord ideaalselt. Alguses kohati kentsakana tundunud kohalikud käitumismudelid ja -traditsioonid tundusid giidi poolt lahtiseletatult loogilistena ning loomulikena.
Ühe näitena tuleb kohe meelde väikelaste lahtilõikega püksid – enamus neist tatsas rõõmsalt ringi, paljas tagumik aeg-ajalt lõhiku vahelt välkumas. Kergem häda aeti ilma tseremoonitsemiseta sealsamas ära, kus see tekkis, ehk siis tänaval, treppidel jne. Eeltoodud “süsteem” oli abiks ka avalikes tualettides. Kuna mähkmete vahetamiseks võimalused niikuinii puudusid, siis tundus antud lahendus keskkonnasõbralik ja praktiline – laps õpib kiiresti ning loodust säästetakse üüratust kasutatud mähkmete hulgast!
Veel hakkas silma elektrisõidukite rohkus kohalikus logistikas – elektriautosid liikus tänavatel palju, rääkimata elektrijalgratastest ja –mopeedidest, mis tavaliikluses tõepoolest domineerisid. On mida eeskujuks võtta!
Hiina liikluskultuur on jällegi midagi sellist, mida peab ise kogema! Esmapilgul niigi süsteemituna tunduv kaootiline liikuvvahendite sebimine muutub ristmikel täiesti anarhiaks – foorituled, jalakäijate ülekäigusebrad ja kõik muud liikluse reguleerimisvahendid on kohalikele vaid butafooria. Samas, nädala jooksul ei näinud me ühtegi liiklusõnnetust ja suutsime ka ise oludega kohaneda ning arvestada, seega see omamoodi sipelgapesalaadne segadus toimis. Ka vastassuunas sõitmine oli täiesti aktsepteeritav, piisas argumendist, et nii saab otsem. Ja mis veelgi kummalisem – keegi ei tundunud selles kaoses närvi kaotavat. Me ei näinud ühtegi vihast nägu ega kuulnud ühtegi arvustavat sajatust, respekt!
Mööda ei saa minna ka Hiina köögist – toit ja söömistraditsioonid on hiinlaste jaoks olulised. Naljalt ülekaalulist hiinlast leida ei õnnestunud, seega on kaks varianti, kas süüakse vähe või siis tervislikult. Nädalase kogemuse põhjal tundub, et õige on viimane väide. Hoolimata tihedatest söögikordadest ei suutnud lookas lauad meie kehamassiindeksit negatiivselt mõjutada. Söökidest domineerisid kana ja kalaroad, lisanditeks riis, nuudlid ja erinevad köögiviljad. Võib olla on tervisliku toiduportsjoni saladuseks ka nende serveerimisoskus – meie mõistes teetassi suurusele taldrikule saab karussellina liikuvalt vaagnalt endale suupärast ette tõsta, söögipulkadega loomulikult. Seega kogused püsivad mõistlikud ja täiskõhutunne saabub enne kui vats punnis 🙂
Pekingis korraldati meile meeldejääv söögikord sajandite jooksul tekkinud kitsaste tänavavõrgustikega linnaosas milliseid kutsutakse Hutong’iks. Meid võõrustas ettevõtlikku vanaduspõlve pidav turismilembene kokk, kelle hobiks on muuseas kilkide kasvatamine ja treenimine. Põnevust lisas rikšadega kohalesõit mööda eksootilise vanalinna tänavaid, kaunistuseks kohalik koloriit ning lisandiks isikupärane lõhnabukett.
Tantsimise kõrvalt jäi aega ka Hiina ajalooliselt kuulsate vaatamisväärsustega tutvumiseks. Kuigi aeg oli võrdlemisi piiratud, jõudsime siiski külastada nii Shaolini templeid koos sinna juurde kuuluva efektse Kung-fu etendusega kui ka kuulsat maailmaimet, Suurt Hiina müüri. Selle pikkus viimaste andmete põhjal on mererannikult Pekingist idast kuni Gobi kõrbeni peaaegu 9000 km! Elamus oli tõepoolest võimas ja kirjeldamatu, hoolimata adrenaliinirikkast ja pingutust nõudvast treppidest üles-alla ronimisest. Teadmiseks – kaerajaani on Suur Hiina müür nüüd oma silmadega näinud 🙂
Samuti kuulusid kultuuriprogrammi Valge Hobuse tempel, Taevatempel, keisrite suveloss, Keelatud linna külastamine jne. Luoyangis oli muuseum ehitatud koguni kunagise keisri matmispaiga peale – kuna keisrile taheti tagada muretu „elu“ ka peale surma, siis hoolitseti selle eest, et ta millestki puudust ei peaks tundma. Lisaks materiaalsetele asjadele maeti talle teispoolsusesse kaasa ka armastatud lemmikloomad ning mitukümmend hobust koos kaarikutega…
Kirjeldamatult fantastilise elamuse saime Pekingi akrobaatide etenduselt – plastiliinina painduvad kehad, hulljulged trikid ja vaimustav professionaalsus – seda peab ise nägema!
Omamoodi nostalgiline oli veeta öö rongis marsruudil Luoyang–Peking. Tegemist oli lahtise magamisvaguniga ehk platskaardiga, nagu me neid nõukogude ajast mäletasime. Saime kenasti sõbralikult hakkama, öö möödus nii ruttu, et ühislauludeni ja –tantsudeni hiinlastega ei jõudnudki.
Mastaapide ja kultuuride erinevused on liiga suured selleks, et nende võrdlemisega pead vaevata. Pekingi Taevase Rahu väljaku 44 hektarile mahuksid eestlased peaaegu trügimata vabalt ära. Seda enam on meil põhjust uhke olla oma kultuuri üle. Hiinlased avaldasid korduvalt vaimustust meie keele kauni kõla kohta. See reis süvendas kindlasti meie tolerantsust ja austust teiste kultuuride ja rahvaste suhtes. Samas, oleme väga uhked, et oleme arvult väikese, aga tööka, toimeka ja targa rahva esindajad – eestlane olla on uhke ja hää!