Võib olla mäletate veel sellist nõukogudeaegset multifilmi kus ema ei lubanud Ivanil Arhangelskist kaugemale minna. Rahvatantsurühm Tuurit-Tuurit sai sellel suvel igatahes ametliku kutse sõita pisut kaugemalegi, kuulsa vene loomeinimese A.Tšehhovi sünnilinna Taganrogi Venemaal, et osaleda septembrikuu teisel nädalal 13. korda toimuval festivalil „Содружество“ (ühisosa).
Meenutades heldimusega eelmist, 2009 aasta tantsureisi Venemaale, Velikije Novgorodi, seati reisikohvrid pikema kõhkluseta järjekordseks seikluseks valmis. Ootused olid põhjendatult kõrged, sest festivali organiseerimise olid enda peale võtnud Venemaa kultuuriinstantside raskekahurvägi – Venemaa Kultuuriministeerium, Venemaa UNESCO komitee, Rostovi oblasti Kultuuriministeerium jt. Etteruttavalt võib öelda, et ligi nädalaajaline suurüritus oli põhjalikult organiseeritud, vastuvõtt oli suurejooneliselt külalislahke ning nii mõnedki asjad läksid parimate kavatsuste kiuste „nagu alati“, mis lõppkokkuvõtteks teebki Venemaa reisist selle tõelise ja eheda.
Seiklused ei lasknudki ennast kaua oodata, sest juba meie saabumisel Rostov-na-Donu lennujaama selgus fakt, et osad reisikohvrid olid koos seal sisalduvate vajalike kostüümide ja hambaharjadega otsustanud sihtkoha asemel kusagile mujale reisida. Meie õnneks patroneeris meid kogu festivali vältel üks ürituse organiseerijatest, lahke ja tegus proua Viktoria, kes talle omaselt stoiliselt ning diplomaatiliselt, kuid tulemuslikult kõik sarnased hädaolukorrad elegantselt likvideeris. Festivali toimumisaeg langes kokku Peeter I poolt asutatud Taganrogi, kunagise kindluslinna ja Venemaa Musta mere laevastiku baasi 315 sünniaastapäevaga mistõttu oli meeleolu seda pidulikum ning pealtvaatajaid jagus erinevatele esinemistele ja kontsertidele rohkesti. Koos meie tantsurühmaga osalesid festivalil kollektiivid ja tantsukoolid erinevatest Venemaa piirkondadest,
Ukrainast, Moldaaviast, Valgevenest ning Lätist. Kultuuritausta ja esinemisprogrammide erinevus oli regiooniti selgesti eristuv, kuid mitmekesisus, vastastikune sümpaatia, austus ja toetus ongi selliste ürituste missioon ja eesmärk. Üks põnevamaid väljakutseid oli esineda mitmel suurel ühisel galakontserdil kus erinevad kollektiivid esitasid läbisegi oma tantsu- ja muusikanumbreid. See kohati eklektiliselt mõjuv etendus kulmineerus pompoosse ühistantsuga kus dramaatilise lõpuakordiga lennutati lavale tuhandeid sädelevaid litreid. Tunne oli ülev ja temperamentne publik vaimustuses. Rõõm oli igatahes mõlemapoolne.
Kohapealne tihe ajagraafik nö vaba aega väga ei võimaldanud – lavaproovide, esinemiste, väljasõitude ja ekskursioonide vahele mahtusid enamasti vaid söögipausid ja uni. Seetõttu jäi aega kohaliku kultuuri ja eluoluga isetutvumiseks üsna vähe. Heaks näiteks ajapuuduse või siis väikese üleorganiseerimise kohta oli kontsertväljasõit kaevanduslinna Novošahtinsk kus meie kohalik giid tegi meeleheitlikke pingutusi, et umbes tunni ajaga näidata meile linna ja külastada kolme laste kunsti- ja muusikakooli kus lapsed meid kannatlikult oma etteastetega juba ootasid. Gastroleerimine kujunes ilmselgelt galopeerimiseks.
Venemaa vaimustab jätkuvalt ainult talle omase atmosfääri ja suhtumisega, ja kuigi enamik tänavatel sõitvatest autodest ning poodides leiduvatest kaupadest on üleilmalise globaliseerumise tulemusena samad mis Eestiski, siis on seal see miski mis vähemalt kõrvalt vaadates siiani ikka paelub. Ka suhtumine Eesti ja meie suhtes oli valdavalt positiivne ja tunnustav. Nii, et kui tekib võimalus, siis võib kindlasti Arhangelskist kaugemalegi Venemaale külla minna!
Seiklused ei lasknudki ennast kaua oodata, sest juba meie saabumisel Rostov-na-Donu lennujaama selgus fakt, et osad reisikohvrid olid koos seal sisalduvate vajalike kostüümide ja hambaharjadega otsustanud sihtkoha asemel kusagile mujale reisida. Meie õnneks patroneeris meid kogu festivali vältel üks ürituse organiseerijatest, lahke ja tegus proua Viktoria, kes talle omaselt stoiliselt ning diplomaatiliselt, kuid tulemuslikult kõik sarnased hädaolukorrad elegantselt likvideeris. Festivali toimumisaeg langes kokku Peeter I poolt asutatud Taganrogi, kunagise kindluslinna ja Venemaa Musta mere laevastiku baasi 315 sünniaastapäevaga mistõttu oli meeleolu seda pidulikum ning pealtvaatajaid jagus erinevatele esinemistele ja kontsertidele rohkesti. Koos meie tantsurühmaga osalesid festivalil kollektiivid ja tantsukoolid erinevatest Venemaa piirkondadest,
Ukrainast, Moldaaviast, Valgevenest ning Lätist. Kultuuritausta ja esinemisprogrammide erinevus oli regiooniti selgesti eristuv, kuid mitmekesisus, vastastikune sümpaatia, austus ja toetus ongi selliste ürituste missioon ja eesmärk. Üks põnevamaid väljakutseid oli esineda mitmel suurel ühisel galakontserdil kus erinevad kollektiivid esitasid läbisegi oma tantsu- ja muusikanumbreid. See kohati eklektiliselt mõjuv etendus kulmineerus pompoosse ühistantsuga kus dramaatilise lõpuakordiga lennutati lavale tuhandeid sädelevaid litreid. Tunne oli ülev ja temperamentne publik vaimustuses. Rõõm oli igatahes mõlemapoolne.
Kohapealne tihe ajagraafik nö vaba aega väga ei võimaldanud – lavaproovide, esinemiste, väljasõitude ja ekskursioonide vahele mahtusid enamasti vaid söögipausid ja uni. Seetõttu jäi aega kohaliku kultuuri ja eluoluga isetutvumiseks üsna vähe. Heaks näiteks ajapuuduse või siis väikese üleorganiseerimise kohta oli kontsertväljasõit kaevanduslinna Novošahtinsk kus meie kohalik giid tegi meeleheitlikke pingutusi, et umbes tunni ajaga näidata meile linna ja külastada kolme laste kunsti- ja muusikakooli kus lapsed meid kannatlikult oma etteastetega juba ootasid. Gastroleerimine kujunes ilmselgelt galopeerimiseks.
Venemaa vaimustab jätkuvalt ainult talle omase atmosfääri ja suhtumisega, ja kuigi enamik tänavatel sõitvatest autodest ning poodides leiduvatest kaupadest on üleilmalise globaliseerumise tulemusena samad mis Eestiski, siis on seal see miski mis vähemalt kõrvalt vaadates siiani ikka paelub. Ka suhtumine Eesti ja meie suhtes oli valdavalt positiivne ja tunnustav. Nii, et kui tekib võimalus, siis võib kindlasti Arhangelskist kaugemalegi Venemaale külla minna!